Disainiöö
Leidlikus Innovatsioon Säästlikus Taaskasutus
2006    2007    2008    2009    2010    2011    2012    2013    2014   
est / eng

Kerjuste kompanii


Disainiööl vallutatakse Tallinna kerjaturg!

Reedel 25. septembril astuvad Tallinna tänavatele hispaania kunstniku Javier Nunez Gasco firma Kerjuste Kompanii/ Misérias Ilimitadas ridades punaste neoonplafoonide ja kullaga kaunistatud nahkkohvritega varustatud kerjused. Firma juhina plaanib Nunez Tallinna Disainiöö raames toimuvalt aktsiooil teenida kasumit, mille ta investeerib oma järgmistesse sotsiaaleksperimentidesse. 20 % kasumist läheb disainiöö eelarvesse. Kunstnik usub, et kerjamine aitab muuhulgas lahenada Eestis ja Euroopas lokkavat töötusprobleemi.

Misérias Ilimitadas on asutatud Hispaania kunstniku Javier Nunez Gasco 2006 aastal Lissaboni Valgusfestivali Luzboa raames ja tegutseb täieõgusliku äriühinguna, makstes oma tegevuselt makse ja kindlustusi. Töötajate ehk kerjuste leidmiseks kasutatakse ajalehtes avaldatud töökuulutusi ja tööintervjuusid. Edukad kandidaadid läbivad spetsiaalse koolituse.

Javier Núñez Gasco on sündinud 1971, Hispaanias, Salamancas. Põhiliselt performance kunstnikuna uurib ta läbi oma empiiriliste sotsiaaleksperimentide  erinevaid ühiskonna patoloogiaid. Kollektiivse teadvuse näitamine  iroonia  abil on Nunez Casco nimetanud oma elutööks.

Kunstnik on osalenud mitmetel rahvusvaheliselt tunnustatud näitustel ja projektides nagu Manifesta, Colina, Luzboa, jne. Kerjuste Kompanii projekt toimub Tallinna Disainiööl koostöös Valgufestivaliga.

0

Raoul Kurvitz Javier Nunes Gascost

on üks väga iseäralik kunstnik. Kui talt küsida, millega ta tegeleb, siis vastab ta, et esteetika asemel eelistab ta eetikat; niisiis tegeleb ta eetiliste küsimustega. Jah, juba esmapilgulgi tema töid seirates on ilmselge, et Javieri kunstis puudub tavakohane objekt ehk kusnstiteos sellises mõttes, millele esteetilisi kategooriad rekemdada saaks. Sel moel, ning tema teoste tunnuslikult sotsiaalset temaatikat silmas pidades Javier justkui asetuks käesoleval hetkel päris ulatuslikult toimivasse, sotsiaalse suunitlusega konseptualistlike tegevuskunstnike institutsionaalselt toetatud ketti, kuid mees väidab hoopis, et kunstnike omavahelised positsioneerumised teda ei huvita, ning et seab endale ülesandeks tegeleda sootsiumi endaga, suunatuna sootsiumile. Ning kui talt küsida, et mida ta siis oma eetilise suunitlusega silmas peab või kuidas ta oma eetilist platformi määratleb, vastab ta hoopis: “Ma tegelen otsingutega”. Otsing kui eetiline kategooria? “Ma kõnnin 10-30 cm kõrgusel maast”, räägib Javier. “Nii leiab vaatenurki, mille suhtes konventsionaalne eetika paistab erinevalt”.

Tundub, et Javier ei ole oma kunstiliste põhimõtete lahtiseletajana kuigivõrd osav, või vähemalt ei ilmne see tõlgi poolt vahendatavas vestluses (peale hispaania keele Javier muid keeli ei valda). Siiski on tema tööd ja tegemised ise muljetavaldavad, samuti nende pedantselt ning omamoodi maniakaalseltki mõjuva veenvusega kokkupandud portfoolio-presentatsioon.

Javier tegeleb valdavalt erinevate sotsiaalsete rollivõtmistega, saan ma aru; samas kui seda talt niimoodi küsida, saan ma taas pigem kõrvalepõikleva vastuse. “Ma ei soovi kedagi petta”, räägib Javier. “Iga positsioon mille ma võtan, peab olema üdini aus...”
Sellisel aususe põhimõttel osales Javier näiteks talk-show taolises telemängus, millesse pääsemiseks pidi ta endale leiutama süütuse käes vaevleva noormehe rolli. Kuvõrd “aususekohustus” ülemäära põnevat story´t leiutada ei lubanud, siis Javier lõppsaatesse ei pääsenudki. Samaaegselt pommitas ta aga erinevaid telejaamu hoopis väljapakutavate uudistesimulatsioonide ning erinevate dokumentaalprogrammidega. Põhjuseks, nagu Javier räägib, olnud see, et kuivõrd erinevates intervjuudes mis temaga tehtud, ilmunud tema mõtted alati moonutatud kujul, siis otsustanud ta erinevaid teleformaate kasutades omi mõtteid avalikkusele ise selgitama tulla. Ja ka siinkohal, tema mõtteid samuti üsna lootusetult vahendada püüdjana, saan ma tema vastavast murest vägagi hästi aru.

Javier ei loo uusi käitumismudeleid ega eksperimenteeri seniolematute toimimispraktikatega, tundub mulle. Ta pigem elab siiralt ja üksüheselt sisse juba olemasolevaisse sotsiaalsetesse rollidesse või olukordadesse, et siis guerilla korras provotseerida teisi kodanikke ootamatuteks eetilisteks äratundmisteks. Nii esineb ta Tallinnas projektiga, mille käigus on ta kehastunud firmajuhiks ning tööandjaks koos kõige juurdekuuluva finants- ja asjaajamisvärgiga. Firma tegevusvaldkond on aga - kerjamine. Läbi viinud põhjalikud tööintervjuud paarisaja kandidaadiga, on ta sõlminud korrektsed töölepingud väljavalitud töösaajatega, kes tema firma personalikoosseisus nüüd täiesti ametlikult kerjavad.

Ent rollidemängust ulatub Javieri iseäralikult pragmaatilis-kontseptuaalne tegevus mujalegi. Oma peanahale on ta näiteks tätoveerinud copywright-tähise koos juurdekuuluva inskriptsiooniga, misläbi on ta, nagu ta väidab, autoriõigustega ära kaitsnud kõik kujutlused ja ideed mis tema peas eales tekivad (autorikaitseõigused teadupärast kujutlustele ning ideedele ei kohandu, kui neile pole antud tajutavat sõnastust või vormi, siin aga on idee kohaselt kõik tema ideed ja kujutlused piiratud ning määratletud tema pea vormiga).
Viised kolm aastat kestva ning praegugi käimasoleva projektina on Javier lisaks loonud oma kunstnikufirma, misläbi ta turustab oma erinevate projektide - hauakivisid. Igale hauakivile on graveeritud projekti nimi ja kirjeldus koos projekti sünnidaatumiga, ning surmadaatumiga, milliseks saab olema vastava projekti müügihetk – ostjal on võimalik valida, kas soovib vastavat hauakivi kui tõendit selle kohta, et projekt eales ei realiseeru, või kui sertifikaati vastavalt tellitava projekti teostamise kohta. Niisiis on Javier oma kunsti obkjektiks sedapuhku toonud mitte ei valmistatava ega ka kirjeldatava kunstiteose, vaid nende teoste või mitteteoste turundusprotsessi. Kui aga naiteks Soome kunstnik Alvar Gullichseni Eestiski 90-date alguses tutvustatud kunstilise Bonk-firma fiktiivseid tooteid ning tegevust iseloomustas kontseptuaalne absurdsus, siis Javier absurdihuumoril põhinevat võõritusefekti ei taotle – ta tõepoolest müübki sellisel kombel oma ideede teostusi ning mitteteostusi, mis pole ei absurdsed ega ka fiktiivsed. Ning sellisel moel, jah, ongi Javier oma maniakaal-pragmaatilisel moel tõepoolest igati eetiline ja aus, teisalt aga väites, et tema eesmärgiks on kõike muud kui midagi konkreetselt müüa.

Eesti on Javierile üks esimesi väljaastumisvõimalusi väljaspool Ibeeria kultuuriruumi – lisaks Hispaaniale ja Portugalile on Javier seni esinenud vaid Iisraelis. Kuid siinkirjutaja sisetunne ütleb, et on vaid aja küsimus, mil laiengi maailm sellesat veidrast, maailma eetilisi alustesse ufonaudi kombel sisse elada püüdvast ja seeläbi neid aluseid hoopis muud moodi paista laskavast kunstnikust kuulda saab nii mõndagi.

Tallinn, 24. sept, 2009.

0


0

0

uudised

29.09 16:00 Mitmed näitused veel avatudLoe edasi
28.09 10:15 RÕIVADISAINI PROGRAMM “Moes on disain” täna kell 17.00Loe edasi
28.09 10:00 Näituse “Disaini Viggad“ arutelu täna kell 12.00Loe edasi
27.09 14:00 Disainerite näoraamatu näitus ka internetisLoe edasi
27.09 13:00 Bruno tootedisainiauhinnad jagatudLoe edasi